— 9 —
pikkamisi otsa lõppes, kuna keegi, ka mitte kõige targemadgi inimesed temale poolt kopikat wäljamõtlemise hääks kinkida, weel wähem laenata ei tahtnud. Tatika maja, millel kõigest kõiki kolm kambrikest oli, kubises küll imelikkudest torudest, ratastest ja kraanidest, aga toiduwara oli säält wäga harwa leida. Tatikas ja tema suur koer Pontu oliwad maja ainsad elanikud; mõlemad oliwad nii lahjad ja õõnsad, et neid mõnede kentsakate masinate mudeliteks wõis pidada; ajuti kui nälg neid liiga näpistas, wahtisiwad nad niisuguste silmadega teine teise pääle, mis kummagile palju hääd ei tõotanud.
Omas wäljapidises olekus näis Tatikas lihtsaid ja algupäralisi moodisid armastawat. Wähemast olen mina näinud, et ta ühe korra terwe talwe läbi õlekübaraga meie linna uulitsate pääl hiilgas; teinekord äratas ta minu imestusega segatud auukartust selle läbi, et ta palawal suwe ajal nendesamade uulitsate pääl paksu talwepalitu sees ilmus, mis temale kuni taldade alla ulatas ja lõuast kuni jalawarwasteni osalt nööpide, osalt nööpnõeltega kinni pandud oli. Ma ei tea, kust ta selle imeliku ülikuue oli wõtnud; ei ma ole ka ialgi aru saanud, kas ta teda selle pärast kandis, et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas, wõi selle pärast, et ta oma rättsepa wiga katta tahtis, kes tema püksa õigeks ajaks walmis ei olnud teinud.
2.
Salomon Wesipruul oli wähemast niisama maias kuulsuse järele, kui Jaan Tatikas, aga temal oli hoo-
