— 94 —
„Ma näen“ — nii ei kirjuta Wesipruul mitte, aga nii arwan ma umbes tema mõttekäigu olewat —, „et Teie igapidi tühi inimene olete; Teie olete nii tühine, et Teie wist peeglis midagi ei näe, kui sinna sisse waatate. Teie halbist jutukesest näen ma, et Teie oma imestust minu kõrgete annete üle täiesti ei suuda salata, aga siisgi neid lugejate ees kahtlaseks püüate teha. Ma ütlen, et see asjata püüdmine on. Ei Teie ega keegi maailmas suuda minu luulewaimu paigast liigutada; ta jääb ikka wana paiga pääle ja muutmata sekssamaks, mis ja kus ta mu sündimise tunnil oli… Teie puhute pasunaga wälja, mina olewat kreiskooli eksamist läbi kukkunud. See on tõsi; aga kas ma wähem luuletaja oleksin olnud, kui ma mitte läbi ei oleks kukkunud? Ma ütlen julgesti: ei ja jah. Ligemalt seletama ei hakka ma seda mitte, sest et Teie sest aru ei saaks. Kuid seda küsin ma õigusega: Kui palju on Eesti kirjanikkude seas neid, kes endid hariduse poolest minuga wõiksiwad wõrrelda? Kui mitmed neist, kes meie ajalehti toimetawad, raamatuid kirjutawad ja kirjanduse üle arwustusi annawad, on oma hariduses nii kaugele jõudnud, et nad kreiskooli eksamist jäksaksiwad läbi kukkuda? Ma ütlen, neid on wähe. See ei ole suur õnnetus. Mis teeb Eesti kirjanik kõrge haridusega? Pääasi on, et ta tööd ei salli ja et tal tähestik selge on. Pisut grammatikat ja õigekirjutuse tundmist oleks soowida, aga nende puudus ei takista kedagi. Jumal tänatud, selle ja mõne muu asja poolest walitseb Eesti luuleriigis weel täieline wabadus. Kui wasikad kirjutada mõistaksiwad — keegi ei keelaks neid Eesti kirjanikkude liiki astuda. Ja mina ei peaks sinna passima!… Minu ainsad takistajad on kirjastajad ja ajalehtede toimetajad, kellel kirjatööde wäljalaotamise kohta mõistusewastaline mõju on. Kahju, et see walsk haridus, mida Teie näite soowiwat, ka nende külge kui katk ähwardab hakata. Mis neile meeldib, seda peab waene rahwas lugema; mis neile ei meeldi, peab kotti jääma. Naeru wäärt! Ma wõin omast käest tunnistada, et neile misgi asi ei meeldi. Neid peaks maa
