«Arvan küll,» vastas Villu. «Teie pidite seekord uppuma ja mina kandsin teid kaldale ja nõnda läks mul parem silm peast.»
«Tõepoolest, ma ei mõista teid,» ütles Kõrboja perenaine ja nüüd kostis, et tal polnud mingisuguse muinaslooga tegemist, võib-olla polnud seda juba algusest saadik, vaid ta jäi ainult sellepärast Villu juurde peatuma, et vana Mousi puhkust nõudis ning oma halli pea Villu põlvele pani silitamiseks.
«See on nii lihtne mõista,» lausus Villu. «Mina kandsin teid kaldale ja panin märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde…»
«Noh ja siis?» küsis perenaine kärsitult.
«Ja siis läks mul parem silm peast,» vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult, nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas suurema hooga virvendama.
«Aga kuidas?» päris perenaine ikka veel.
«Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite,» ütles Villu.
«Ega ometi mina…?» küsis perenaine.
«Teie,» vastas Villu lihtsalt.
«Siis läks see silma pihta?»
«Ainult ots puutus,» ütles Villu, «aga paljuke silmale vaja.»
«Siis tähendab, nõnda oli see,» ütles perenaine mõttes ja nüüd kostis jällegi, nagu oleks tal mõne muinaslooga tegemist. «Mina lõin seekord teie parema silma pimedaks… Kui mul omal sellest aimu oleks olnud!»
«Ühelgi hingel pole sellest aimu, teie olete esimene, kellele sellest praegu räägin,» ütles Villu. «Ah jaa, sõjaväekomisjonis, kus nad kui mesilased mu ümber olid, isegi käega patsutasid, nagu oleksin mõni ilus tapahärg, seal küsiti, et kuhu ma oma parema silma olen pannud, ja seal ütlesin, et löödi peast ära. Kes lõi? küsisid nad, ja siis vastasin: tüdruk lõi. Need naersid seal, mõtlesid, et teen nalja, sest ma olin pisut joonud. Ei enne ega pärast pole ma sellest kellelegi sõna lasunud, emale ka mitte, ehk see küll alati usutab, kui sellest juttu on. Ma poleks seda teilegi rääkind, kui mitte pahemaga peaaegu niisama põleks läind. Aga seda päris pimedaks ei saand.»
«Teie räägite, nagu oleks mina ka selles süüdi,» ütles Kõrboja perenaine, aga ta ütles seda nõnda, nagu poleks ta ei Kõrboja perenaine
101
