17
Aga Villu kahetses veel midagi muud, kui ta läks Kõrboja järvelt koju poole: ta kahetses, miks oli ta perenaisele rääkinud oma parema silma lugu. Ta oli oodanud, et näha, mis perenaine teeb, kuidas ta sellega hakkama saab, mida Villu ootab, aga nüüd oli Villu ise rohkem teinud kui perenaine, sest see rääkis ainult pihlakast, mille lehis juba punast, ja kasest, millel karbane koor, aga Villu hakkas kohe oma silmaga peale. Villu hakkas sellepärast nõnda peale, et ta ei tea miks tahtis Kõrboja perenaist riivata.
Nüüd koju poole minnes teab Villu, et ta seda poleks pidanud tegema. Aga Villuga juhtub ikka nõnda, et ta Kõrboja perenaise seltsis teeb asju, mida ta ei peaks tegema, sinna pole midagi parata. Üht ainult tunneb nüüd Villu: enam ei taha ta oodata, mis perenaine teeb, tema ise hakkab talitama. Teda ei huvita üldse enam perenaise tegemine. Sellepärast hakkabki ta isaga töö juures oma naisevõtmise juttu, ütleb, et tema peaks ikka Eevi ära võtma.
«Muidugi,» vastas talle isa, «mis sul nüüd ikka muud üle jääb.»
Ja see on kõik, mis isa ütleb, rohkem ei sõnagi, nii et Villu natukese aja pärast küsima peab:
«Aga kas ma võin ta Katkule tuua, emale oleks niikuinii abi vaja?»
«Kuhu sind vigast ja pimedat ikka ajada,» vastab isa, ja kui Villu mõistab, kui hirmus pahane, võib olla, nukkergi on ta oma poja pärast.
«Kui sa ei taha, ega ma siis too,» lausus Villu.
«Aga kuhu sa siis lähed?» küsis isa. «Kuusiku sauna või?»
«Eevigi aetakse sealt välja, niipea kui ema silmad kinni paneb,» ütleb Villu.
«Kuhu siis?» küsib isa.
«Ma ei tea veel, aga ehk saab ikka kuhugi,» arvab Villu.
«Ja mina pean siis sulase võtma,» ütles isa.
103
