et Kõrboja värvitud laudpõrandal on palju mõnusam liikuda kui Kuusiku sauna savisel, mis aukline.
«Näe hullu, kui kärmesti ta siin läheb, aina jookseb kohe,» imestab Eevi isegi poega vaadates.
Ja nüüd vaatavad nad kahekesi last ning räägivad kõik ilmad kokku, hakkavad Iidamast ja Aadamast. Nõnda kaob Eevil ikka enam himu sellest asjast juttu teha, milleks ta siia tuli, tal kaob himu sellepärast, et Kõrboja perenaine tema poisi vastu nii tähelepanelik on ja et poiss temaga esimesest silmapilgust peale nii hästi lepib.
«Kas teil on ka hea meel, et teil niisugune poeg on?» küsib perenaine viimaks.
Aga Eevile näib, nagu tahaks ta pisut teisiti küsida: nagu tahaks ta küsida, et kas tal on hea meel sellepärast, et see on Katku Villu poeg. Ja kui Eevile nõnda näib, siis tunneb ta, kuidas talle pisarad millegipärast kurku tõusevad ja nüüd mõtleb ta ainult, missuguse ettekäändega küll Kõrbojalt lahkuda, et vaja poleks sõnakestki preilile rääkida sellest, millest kavatsetud.
«Eks vaeva ole tema pärast küll nähtud,» vastab Eevi perenaisele, «aga ega rõõmgi tulemata jää, ema ütleb mulle alati, et ei jää, et küll ka rõõm tuleb.»
Nüüd näib Eevile, et ka perenaise kurku tekivad millegipärast pisarad ja nagu trööstisõnu otsides ütleb ta perenaisele:
«Eks preililgi ole vaeva ja muret küll selle kohaga.»
«Jah, ole ise peremees ja perenaine, sest muud peremeest mul ju ei ole,» vastab perenaine ning silmitseb ise väikest Villut.
Aga Eevi silmitseb perenaist ja hoiab kurgus pisaraid tagasi, kuni perenaisel viimaks meelde tuleb küsida, mis Eevil tema juurde asja olnud, nagu tahaks ta seega meelde tuletada, et aeg oleks juba minema hakata. Nüüd ei saa Eevi enam pisaratest võitu, nüüd murravad nad omale laugude kaudu tee. Ja perenaine ei saa kuidagi aru, miks Eevi nii südamest nutab; ta ei saa ka oma küsimusele mingisugust vastust, sest Eevi nutab ainult. Alles tüki aja pärast nuuksub ta:
«Ema…»
«Mis on emaga?» küsib perenaine.
«Ema on suremisel,» vastab Eevi. «Ema on haige, tulin vaatama, ehk on preilil mingit rohtu.»
112
