otsinud kellegi taskust pähklaid, nagu ei küüniks tema silma vilets nägemine sellekski mitte. Katku Villu istus tummalt pillimängija kõrval, istus ja surus pea käte vahele või viskas enda luud-kondid pikali ja vahtis õhuavarusse, nagu seletaks ta ainult seal midagi.
Villu oli laatsaretis kõhnaks jäänud, ta jäi päev-päevalt ikka kõhnemaks, nagu poleks ta laatsaretipäevad veelgi mööda. Villu kõhnus edeneb nähtavasti eriti sest päevast saadik, kus ta istus Kõrboja perenaisega järve ääres ja see tema käest küsis, kas ta silm võtab veel nii kaugele, et näeks üle järve karbase koorega kase kõrval haaba, mille lehis juba punast. Villul kadus sest saadik söögiisu, ema pani seda tähele.
Ta rühmab oma vigase käega küll tööd teha, teeb nõnda, et isagi temaga rahul on, on hommikul esimene ja õhtul viimane, aga söömise peale ei mõtle ta suuremat ühti. Ema arvab, et Villu magab vähe, sellepärast kaob tal söögiisu, aga Villu ise teab, et ta niikuinii vedeleb asemel liigagi kaua, sest und ei jätku sellekski lamamiseks.
Villu on jutukehvaks jäänud, nagu oleksid vangimaja ja laatsaret tema keelepaelu halvanud. Tundide kaupa võib ta kodus või ka teiste seas istuda sõna lausumata, nii et emal mõnikord temast kahju, tema pärast õudne hakkab ja ütleb:
«Eks räägi ka midagi, mis sa nõnda istud.»
«Mis ma ikka räägin,» vastab Villu. «Minu jutud on räägitud.»
«Siis mine kuhugi või liiguta käsi ja jalgu, ära istu nõnda.»
«Kuhu ma ikka lähen,» vastab Villu, «minu käigud on käidud, minu jooksud joostud.»
Ja jälle istub ta endiselt, pea käte vahel.
Nõndasama istus Villu pähklapühalgi teiste keskel, kui need naersid, vallatasid ja kõnelesid tühja-tähja, kõnelesid mõtteta ja lõputa. Üks või teine poiss tuleb tema juurde ja käseb teda rääkida, käseb teiste nalja kaasa teha, aga Villu ei armasta teistega naljatada, ei armasta teiste nalja pealtki vaadata, nagu oleks ta selleks juba liig vana. Siis saavad need, kel temaga vana kana kitkuda, kurjaks ja nad ütlevad temale, et kui ta nendega kaasa ei taha teha, siis mingu parem ära, milleks ta muidu könutab siin, mingu sinna, kus sünnib midagi kaasa teha.
«Joogi, kurat, kui sa muud ei taha teha,» ütlevad poisid ja
115
