«Te rääkisite jaanilaupäeval sellest, mis Kõrbojal peaks tegema,» jatkab perenaine, «tulge ja tehke, nagu ise rääkisite. Hakake või hommespäev peale.»
Perenaine ütleb seda vaikselt ja tõsiselt; Villu arvab, et ta ütleb seda peaaegu pühalikult, omal hääl väriseb pisut.
«Aga teil on ju Mikk,» vastab Villu, «tema on tubli ja töökas mees, mina tunnen teda.»
«Issand jumal!» hüüab selle peale perenaine. «Mina ei tea, olete teie nii rumal või häbemata. Saage ometi ükskord aru: ma kutsun teid Kõrbojale peremeheks!»
Nõnda hüüab perenaine, pöördub siis kõrvale ja puhkeb ise nutma. Alles nüüd mõistab Villu, mis talle öeldud, kui teda Kõrbojale kutsutud kas või hommespäev seda tegema hakkama, millest ta jaanilaupäeval purjus peaga rääkinud. Aga ka nüüd ei leia ta, mis vastata, ta vaatab ainult oma kõrval istuvat perenaist, kes nutab. Ja talle näib, et see polegi Kõrboja perenaine, see pole Kõrboja preiligi, vaid see oleks nagu sama plika, kes jooksis kord tema seltsis paljajalu mööda metsa.
«Teie ei peaks nõnda rääkima,» ütleb Villu, «minusuguse sandiga poleks pidand teiegi nõnda rääkima, mul on muidugi raske küll.»
«Jah, rumalus see oli, et teiega rääkima hakkasin,» vastab perenaine läbi pisarate pahaselt, «oleksin pidanud ennem midagi selletaolist tegema nagu tookord seal suure kase all.»
«Jah, ennem midagi selletaolist, kui nõnda rääkida,» on ka Villu nõus.
Silmapilk vaikust. Perenaine nutab omaette, Villu istub piineldes. Järve tagant kostab kaugenev pillihääl, sest hakkab juba pimedus. Vaikne veepind läigib vastu eha. Kuski sulpsatab hiline kala.
«See oleks pidand varem olema,» ütleb Villu viimaks, «siis, võib olla, kui mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi, kuhu ma nõnda kõlban.»
«Muidugi oleks pidanud see varem olema,» on ka perenaine nõus. «See oleks pidanud juba siis olema, kui ma teil silma peast välja lõin. Mina poleks pidanud siis kuhugi sõitma, oleksin pidanud Kõrbojale jääma ja tänapäevani siin olema. Ja uskuge, vististi oleks ma jäänud, kui juba siis oleksin olnud Kõrboja perenaine,
121
