Läksid ka teised sinna, läks perenaine isegi, ja kõik nägid, et Kõrboja Mousi on juba külm ja kange. Jalad sirevil, pea pisut liiga tagasi lükatud, nagu hakkaks tal magades kuum, nõnda lamas ta pikuti poolmädanenud pingi all, kus perenaine armastas õhtuti istuda, kui langes kaste ja lõhnas rohtunud ja rägastunud aed.
«Siis siia pingi alla, sinder, nagu põleks tal paremat kohta,» ütles eestegija Mikk ja küsis perenaiselt: «Kuhu ta matta?»
«Matke ta siiasamasse,» vastas perenaine.
«Pingi alla?» küsis Mikk.
«Sinnasamasse, kus ta on,» ütles perenaine.
«Siis tuleb pink ära võtta, ei muidu kaevata saa,» arvas Mikk.
«Võtke ära, kui muidu ei saa,» käskis perenaine, «ja kaevake hea sügav auk.»
«Aga mis pingiga pärast saab?» küsis Mikk. «See on ju mädand, ei maksa teist tagasi panna.»
«Pingi asemele tuleb uus,» vastas perenaine.
«Siiasamasse?»
«Siiasamasse.»
Nüüd oli seisukord selge ja Mikk läks labidat tooma, sest perenaine tahtis, et eestegija Mikk ise Mousi maha mataks, hea sügava augu kaevaks. Perenaine seisis juures ja vaatas Miku tööd pealt, nagu oleks ta kubjas, kes kaevajat kiiremale tööle sunnib. Aga perenaine ei sundinud Mikku kordagi, perenaine ei pannud vist tähelegi, mis Mikk tegi, tema seisis muidu siin ja vaatas, nagu poleks tal midagi muud ilmas vaadata.
«See koer seal ulub ikka veel,» ütles perenaine Mikule, kui see juba augu kaevamisega hakkas joonde saama.
«Katku oma hakkab vist hulluks minema,» arvas Mikk. «Meie oma oli vana, suri ära, see seal on noorem, läheb hulluks, mis ta muidu ulub.»
«On see ikka tõesti Katku oma?» küsis perenaine.
«Ulumine hoiab sinnapoole,» ütles Mikk, «mujalt ei kostaks nii selgesti, oleks kaugel.»
Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui Mikul koera haud juba kinni aetud, kuulatas kambrist läbi aknagi, kuni enam midagi kuulda ei olnud.
128
