23
Kõrboja perenaine läks pikkamisi Katku õuest välja, nagu mõtleks ta millegi üle või nagu vaatleks ta Katku ilusat keldrit, mis kõlbaks ennem Kõrbojale kui siia. Aga ei ta mõtelnud millegi üle ja tema silm ei seletanud ei keldrit ega Villu «värkstubagi», millel luugid ühes raudlattidega akende ees. Kõrboja perenaine läks muidu niisama aeglasel sammul, sest tal oli aega küll, rongi peale jõudis ta niikuinii aegsasti.
Võimalik ka, et ta ainult siin nii pikkamisi astub, siin Katku õues, tema põldude vahel, nõmmeteel, kus Villu uuris kord kahe- ja neljajalgiste jälgi, uuris Kõrboja preili ja tema poolkurdi, poolpimeda Mousigi jälgi. Pärast lisab ta ehk sammu, siis kui hakkab suurem tee sealt kõrgete juurikatega männi alt, kus koliseb vanker kojusõidul nii valjusti, et isa seda kuuleb õues istudes ja tütart oodates. Maanteel võiks kas või joosta, kui muidu õigeks ajaks vaksali ei jõua, rongis aega puhata küll, kui see vurab linna poole.
Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õieväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jatkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib olla Kõrboja preili nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vanainimene. Kõrboja preili oli minnes nii ilus ja armas, et Villu ema aina nuttis ja nuttis teda vaadates, nuttis veel siis, kui enam kedagi polnud näha ja kui preili oli ehk juba suure männi alt läbi jõudnud suuremale teele, mis viib läbi küla maanteele.
Aga Kõrboja perenaine ise läks nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja armas, nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud ja nagu peaks ta suremagi, ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja
136
