«Õige,» vastab perenaine, ilma et teda huvitaks, mille kohta küsimus käib. «Miks te lapsega siin istute?» küsib perenaine natukese aja pärast.
«Tulin, tahtsin Katkule minna,» räägib Eevi. «Ema suri täna ära, tahtsin Villut abiks, aga Mädasoo tuli vastu, läks veskile, rääkis, mis Villuga. Enne ei teadnud, ei saand kodust jalga välja tõsta, nüüd teel kuulsin, tulin siiamaale, siia teelahkmele ja mõtlesin, et mis ma siis veel Katkule lähen, kui Villut enam ei ole, kes mulle sealt veel abiks tuleb. Mõtlesin ja istusin siia jalgu puhkama, näe, poiss väsitab ju ära, raske teine, jäi magama.»
«Jah, ei Villust enam abi saa,» lausus Kõrboja perenaine endamisi.
Selle peale ei öelnud Eevi midagi, nuttis ainult. Aga perenaine ei aidanud temal nutta, nagu ta oli aidanud Villu emal, ei, perenaine seisis ainult ja vaatas, kuidas laps magab. Ja kui Eevi pärast kaebama hakkas, et nüüd teda saunast välja aetakse, sest ema on surnud, ütles Kõrboja perenaine temale:
«Tule Kõrbojale, tule poisiga Kõrbojale.»
Aga Eevi ei teadnud kohe, mis vastata, sest ta mäletas, missuguse lauluga ta ükskord Kõrbojalt oli tulnud, kui ta kandis poissi alles südame all, kus see peksis jalgega, nii et emal juba siis pisarad silma kippusid.
Perenaisel ei jäänud muud nõu üle, kui pidi Eevi juurde põlvitama pehmele samblale, keset punaseid marju, marjade pealegi, sest neid oli nii hirmus palju siin metsa all valumas; pidi põlvitama ja pidi rääkima, nagu paluks ta Kuusiku sauna Eevit, nagu paluks ta tema poegagi.
«Ma annan sulle Kõrbojal toa, kus sa poisiga võid elada,» rääkis perenaine. «Kui muud tuba ei ole, siis annan sulle vana Madli suure ja valge toa; temale lasen sauna ära parandada. Tema tahtiski juba sauna minna, isagi ehk läheb ühes temaga sinna, meie jääme omasoodu.»
Ja perenaine võttis Eevi sülest poja, võttis ta oma sülle, tõusis püsti ja ütles:
«Tulge, parem ei ole teil kuski. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kannud.»
Eevi kuulaski Kõrboja perenaise sõna, tõusis pehmelt samblalt,
138
