täis. Ega sest head või tulla, suurest kangusest ei või kunagi head tulla.»
See oli nelipühi teisel pühal, kui ema ja poeg nõnda rääkisid. Ema andis Villule nõu ometi nagu kord ja kohus pühagi pidada, kas või muidu metsa luusima minna, meelt lahutada, pisutki kividest eemale.
«Eile käisin ju,» vastas Villu.
«Eile käisid, mine täna veel. Eile olid üksi, aga täna on ka teised järvel; täna olla vanal kiige kohal suur pidu, poisid, tüdrukud Põrgupõhjast ja Põldotsa külast saadik koos. Mädasoo eit teadis rääkida, et isegi Kõrboja preili luband tulla küla nooremaid vaatama. Arvavad ikka, et küllap ta viimaks üsna Kõrbojale elama asub, tuleb linnast ära.»
Aga Katku Villu ei läinud täna enam järvele, ta ei läinud sinna enam hommegi, sest ka viimsel pühal võis seal palju teisi olla, kellega tema kokku ei tahtnud saada. Tema mõtles oma mõtteid, mis poleks nagu sugugi siit metsanurga mõtted, vaid kustki mujalt maailmast pärit.
«Ei sa läind eile ühtigi teiste juurde,» ütles ema Villule viimase püha õhtul. «Seal olnd palju rahvast koos, mängitud ja tantsitud.»
Villu vaikis, Villu kartis rääkida, Villu kartis sõna lausuda sellest, mis teda huvitas. Aga ema ei vaikinud, ema ei võinud vaikida, tema pidi rääkima. Ka tema kartis, aga ometi ei võinud ta vaikida, vaid pidi rääkima, niisugune imelik asi oli sellega, mis ta kartis.
«Ka Kõrboja Anna olnd seal,» jutustas ema, «mängind ja tantsind teine küla poiste ja tüdrukutega. Põldotsa kooliõpetaja püüdnd ikka temaga olla ja rääkida, aga Anna põle temast suurt väljagi teind. Lihtsalt olnd teine riides, nii et põle teist teiste tüdrukute hulgas äragi tund.»
Villu vaikis, nagu poleks ta ema sõnu tähelegi pannud.
«Küsind teine sinu järele, küsind, et mis sina teed ja miks sind pidul ei ole,» jutustas ema edasi.
«Kes seda rääkis?» küsis Villu.
«Eks ikka Mädasoo eit, tema Kati oli ju ka pidul, see kuulnd,» vastas ema.
«Lõksutavad!» hüüdis Villu, sest millegipärast sai ta äkki ärrita-
24
