4
Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart – oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba jäädavalt.
Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi orjamast ja hakaku ometi omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja temale oleks abi, või mis peaasi – perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.
«Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat õde tähendanud, kes juba mõni aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.
«Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks ja kuuleks ning kelle jalg ulatuks igale poole.»
Anna oli selle peale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil, nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta omale ja ka Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainuke laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud. Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei – ka kirja ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.
«Mis muud kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab… siis ta tuleb,» lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.
26
