«Kõrbojale peremeheks – selleks ehk kõlbaks ta, minule väimeheks mitte,» vastas Rein.
«Näed sa, va vennas, kui koduväi majasse tahab tulla, siis on endisel peremehel aeg surra.»
«Mis sa hullu juttu ajad,» vastas Rein, kes alles nüüd tõelikult näis õe sõnade mõtet taipavat. «Miks siis minu tütar just mõne Katku Villu peaks valima? Kas siis peale joodikute, salaküttide ja vangide enam kedagi ei ole, kes tahaks Kõrbojale peremeheks saada? Või tead sa midagi?»
«Mitte midagi ei tea ma,» vastas Madli, «räägin niisama, räägin, et kes neid uuema aja inimesi teab või tunneb ja Anna on niisuke inimene. Tema põle sinusse ega minusse, tema põle üleüldse meisse, Kiviristesse, tema on sinule ja minule võeras. Kont on meie oma, aga veri on teine, üsna teine. Tema ei armasta rääkida, aga meie armastame, tema elab ja vaikib nagu ta õnnis emagi. Keegi ei tea õieti, mis ta mõtleb või mis talle haiget teeb, sureb äragi, ilma et keegi õieti teaks, miks ta sureb. Tead sa, miks sinu eit suri? Ei tea. Mina ka ei tea, keegi elavatest ei tea. Niisama on lugu ka Annaga: teda peab aimama, teda peab mõistma, muidu põle temaga miskit hakkamist. Tahad sa, et ta siia tuleks, siis kirjuta talle või mine ise linna ja räägi temaga suusõnal. Anna Kõrboja tema kätte, küllap ta siis tuleb, tuleb kindlasti.»
Nõnda olid õde-venda kahekesi arutanud ja selle peale käis vana Kõrboja peremees üksi mööda põllupeenraid ja aiaääri, metsateid ja niitusid ning mõtles, mis teha või kuis olla. Veel pole ta tublisti kuuekümnenegi, peab ta siis tõesti juba käed tasku panema ja ainult pealtvaatajaks jääma, kuna teised tema asemel talitama hakkavad?
Küll pole ta kogu eluaeg suuremat rähklemist armastanud, aga ometi ei saanud ta Kõrbojal peremeheks olles muidu, kui pidi üht või teist asja liigutama, üht või teist mõtet mõtlema. Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja, sundisid Kõrboja sulased ja teenijad, sest nad tulid ja nõudsid, tulid ja küsisid, ning peremees pidi teadma, mis vastata, peremehel pidi olema, mis anda.
Oo, see Kõrboja oli suur sundija, suur kubjas, kes käib ja käib, tugev kepp käes. Ei tema annud kellelegi armu ega aega, peremehele
28
