ükski inimene elada, surgu või nälga. Oskar pakkus ju ka tol korral neist heinamaadest sama palju, kui kogu Katku siis maksis, pakkus lõpuks rohkemgi, pakkus lihtsalt jonni pärast ja rumalast peast, et aga neid kätte saada.»
«Aga ikkagi ei saanud?»
«Tänapäevani poleks saand, kui ta oleks eland. Tema ise suri küll usus, et küllap Jüri pärastpoole nõrkub, raha vastu võtab, aga mina ei uskund seda siis ega usu nüüdki. Ka teised ütlesid, et ei Katku Jüri paindu, sööb ennem silku kui rangirinnuseid ja pingutab püksirihma, aga kohta ei müü miski hinna eest. Peaasi oli ja on veel praegu selles, et meie oleme teise nurga inimesed, võerad, sisserännand ja nemad siin võeraid ei salli, võeras on nende silmas ikka naeruväärt. Nemad arvavad, et kes inimene on, ei see oma kodust lahku, see ei lähe ilma mööda hulkuma, mööda maad leiba või kohta santima, teiste eest ära näppama.»
«Eks nad ostnud siis ise Kõrboja ära, miks nad ta meie kätte lasid tulla,» ütles Anna, keda isa seletused juba tõsiselt huvitama hakkasid.
«Neil põlnd kellelgi niipalju raha, et Kõrbojale vastu saada, sest kust nad siin seda raha pidid võtma. Ka meil põleks seda raha olnd, kui Oskar Venemaalt põleks toond. Seda teavad nemad ja seda nad just meile andeks ei anna tänapäevani. Mulle on nii mitu korda purjus peaga öeldud, et eks teenind siin raha ja ostnud Kõrboja ära, küll me oleks näind, kudas te oleks ostnud, aga viga’s nõnda.»
«Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,» arvas Anna.
«Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,» vastas Rein tütrele. «Nemad ei salli võerast raha, peab oma olema, siin teenitud. Ja sellepärast arvan ma, et isegi kui Katku Jüri täna-homme sureb ja koha pojale jätab, temagi teda ei müü, meile mitte ei müü, olgu mõne teisele ehk.»
«On siis poeg selle poolest nii isasse?» küsis Anna, keda jutt isaga ikka enam huvitama hakkas. «Tema ei pidand ju alguses kohta saamagi, ainult see sõda, see tappis venna ja siis tuli tema, nelipühil räägiti mulle.»
«Seda küll,» ütles isa, «tema oli otsaga Tallinnas ja Tartus, Riias ja kis ta kus Venemaal. Sealt ta need ilusad moodid kõik kaasa tõigi, kõik selle paristamise, viinaajamise, joomise ja kaklemise. Ta oli ju kui
47
