sid varjud, sest tema tegi kõik võimaliku, et ükski neist midagi ei märkaks. Vaevalt oleks keegi märgates midagi mõistnudki, sest mis puutusid neisse Kõrboja mineviku varjud. Võib-olla oleksid nad isagi külmaks jätnud, sest Kõrboja ise oli nad tema hingest kulutanud, ta oleks vististi kulutanud need varjud Anna endagi hingest, kui ta oleks elanud kogu selle vaheaja Kõrbojal. Poolpime, poolkurt Madli, see oleks ehk võinud Annat mõista, kui ta juba tol ajal oleks elanud Kõrbojal, aga tema tuli siia hiljem, alles hiljuti. Pealegi oli asjata teda arvesse võtta, sest tema ei läinud järve äärde jaanitulele, tema üksi jäi täna õhtul koduhoidjaks. Kõik läksid: karjapoiss läks, vana Rein isegi läks, aga Madli ei läinud, sest tema jäi Kõrbojale lukuks.
Kui Kõrboja rahvas järve äärde jõudis, oli siin juba hea summake inimesi koos – kuipalju just, seda oli raske öelda, sest ainult mõned poisid seisid loodetaval jaanitule-asemel keset mäenukki, kuna suurem hulk, eriti naispere, kirjendas mööda mändidealust. Seal oli juttu ja naeru, seal oli hüüdmist ja huikamist. Järvelt kostsid aerude löögid, poiste naer ja neidude kiljumine, kes kartsid kas uppumist, lootsiku ümberminekut või läigatas sõudja neile mõla otsast mõne tilga vett.
Mäenukil prantsatasid vastu maad haokood, kolisesid puupakud ja halud, tümises tõrvatünn, kui teda kopsiti pika lati otsa, mille püstitamiseks juba proovitud auk valmis. Jaan seadis tulirauda varda otsa, ehk küll Mikk arvas, et mis ta tühja sellega jändab, kui on tõrvatünn tõrvikutega käepärast. Aga täna Jaan ei kuulanud Miku, oma eestegija sõna mitte, sest ega Mikk ometi jaanitulel mõni eestegija ole. Jaan seadis kangekaelselt tulirauda varre otsa ja ei pannud teiste sõnu mikski, sest temal olid tulirauaga omad plaanid, mida ei teadnud keegi, vahest ehk ainult Leena, sest tema aimas Jaani rohkem, kui teised teadsid. Leena teadis, et Jaan püstitab tulirauavarda lootsikupärasse, nagu läheks, ta kevadel suure veega luhale kala raiuma, püstitab raua, süütab tõrvikud põlema ja aerutab keset järve ühes pillimehe ja Leenaga, ühes mõne teise poisi ja tüdrukuga. Järv on kui elus peegel, aga Jaan aerutab mööda järve, paneb vee virvendama, ajab liikumisega tule tuliraual loitma, nii et leegid paistavad vee virvenduses kui käharad lokid, mis laotatud järvepõhja. Jaan ise ei tea seda, kui ta aerutab leegitseva tulega mööda
51
