Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

perenaine olnud juba jalul ja kätest kinni võttes läinud nad kõikuvas lootsikus teineteisest mööda, mis nähtavasti Villu tuikumise tõttu nõnda vaaruma löönud, et perenaine hirmu pärast kiljatanud. See kiljatus oli ainukeseks märgiks kaldalseisjatele, et paadis pole kirikulised kallil pühapäeval, vaid on pidulikud inimesed, mehed ja naised vististi segi.

Kaldalseisjad arvasid, et Kõrboja perenaine ja Katku Villu naljatavad niisama, nagu teevad seda külapoisid ja tüdrukud, kui nad sõidavad üheskoos järvele, sõidavad ja vaarutavad meelega lootsikut või läigitavad mõlaga jahedat vett, nii et kiljatusi on kogu nõmm täis. Aga Kõrboja perenaine ja Katku Villu ei naljatanud koguni mitte, ja sellepärast oli perenaisel pisut piinlik ja häbi, et ta oli lootsikus olles kiljatanud, nagu oleks ta mõni külatüdruk, kellele läigitatakse mõlaga järvevett.

Kuid ei enne ega pärast ei kiljatanud enam Kõrboja perenaine, ta istus ja ei paotanud oma suudki. Isegi siis, kui lendas esimene sisisev ja paukuv tulilind vastu öiset taevast, ei teinud ta häält, vaatas ainult – vaatas üles taeva poole, kus praksus kirev tuli, vaatas alla järve, kus süttisid igal paukumisel uued värvid, uued virvendused ja varjundid, aina süttisid ja kustusid nagu sügisööl tähed taevas.

Millegipärast valdas jällegi Kõrboja perenaise hinge vaikne nukrus, nagu liiguksid seal hiljutised kurvad varjad, Kõrboja varjud. Nii hirmus ruttu ja ootamata süttisid järvepeeglis tuled ja värvid ja nii hirmus ruttu kustusid nad jällegi, nagu põgeneksid nad millegi eest, nagu põgeneksid nad järeltulevate tulede ja värvide eest! Aga Kõrboja perenaine tunneb täna, et pole hea, kui kustuvad nii ruttu süttinud tuled ja mänglevad varjud, sest tema otsib, tema ihkab püsivamat, tema mõtleb midagi, millel oleks osa jäädavusest, kas või igavikust.

Villu ei lausu sõnagi, tema sepitseb ainult, nagu poleks temal millegi muuga tegemist ega saaks tema millestki muust osa. Villu sepitseb omale tulihända, kelle tahaks saata õnne järele, aga kõik nad nagu tõuseksid enne lendu, kui meister jõuab neile öelda, kuhu, kuidas või millal.

Kõrboja perenainegi, kes ainuüksi on Villuga vaaruvas lootsikus, näeb, et mees sepitseb midagi, mis lendaks nagu õnne järele vastu


57