järele, sest see pole ometi mees, keda kui sulast kaubeldakse, vaid tema tuleb ise, tuleb kosjateel, tuleb magusate viinade ja kelladega aistes, kurinatega hobuse kaelas.
«Andke andeks, preili,» lausus Villu, «ma poleks vist pidanud küsima, kes saab Kõrboja peremeheks.»
«Miks mitte?» küsib perenaine vastu.
«Preili tölkab mind,» vastab Villu. «Preili heidab Kõrboja peremehega nalja, aga mina küsisin tõsiselt.»
«Te olete täna üldse liig tõsine,» ütleb perenaine.
«Mis vana inimene veel kilkab,» arvab Villu.
«Või vana!» osatab perenaine ja küsib siis: «Kui vana te õige olete?»
«Kevadel sain kakskümmend üheksa,» vastab Villu.
«Aga mina saan just täna kakskümmend seitse,» ütleb perenaine.
«Ah sellepärast ongi see pidu, laternad ja kõik,» taipab Villu.
«Sellepärast ja veel sellepärast, et hakkasin täna Kõrboja perenaiseks,» seletab preili ja naljatab siis: «Lasin kõik ümberkaudsed mehed kokku kutsuda, ehk leidub nende seas mõni, kes tahaks Kõrboja peremeheks hakata.»
Villu naerab. Villu tunneb, et meeleolu hakkab lõbusamaks muutuma; Villu tunneb, et ehk polegi nii väga tarvilik kramplikult varjata oma kerget joobumust ja et ehk oleks hea, kui ta oleks pisut rohkem joobnud, sest siis kaoks tal ehk see piinlikkus, millest ei saa lahti Kõrboja perenaise seltsis.
«Ärge naerge,» manitseb perenaine Villut, «ega see ometi naljaasi ole, Kõrbojale peremeest leida, kes ka tõesti peremees oleks.»
«Muidugi, naljaasi pole see mitte,» vastab nüüd Villu tõsiselt, «sest nõnda kui tänini ei või Kõrbojat pidada. Mina teda küll nõnda ei peaks.»
«Aga kuidas teie teda peaksite?» küsib perenaine.
«Kuidas mina teda peaks?» küsib Villu vastu.
«Jah,» vastab perenaine, «mis teie teeksite minu asemel Kõrbojal? Või ütleme parem nõnda: mis teie teeksite, kui teie oleksite Kõrboja peremees?»
«Seda on üks-kaks-kolm ju raske öelda,» arvab Villu, «selle peale pole ma kunagi mõelnud.»
59
