jaanitule ümber ja ajasid juttu. Korraga tundus Reinule, et mehed räägivad temaga kui omasugusega, kel pole kahehobusevankrit ega muud sellesarnast, või nagu poleks ta oma tütart kunagi koolitanud. Jaanitule pärast ei võinud see olla, sest Rein oli nendega varemaltki jaanitule ümber istunud, aga nõnda kui täna polnud nad kunagi istunud. Ka ei võinud see sellepärast olla, et mõned neist olid pärastpoole pisut purjus, sest Mädasoo, Metstoa ja Põldotsa omad olid ka varemalt rõõmsas tujus jaanitulele ilmunud, kuid ometi olid nad ikka teadnud, kes on nemad ja kes on Kõrboja.
Esiteks arvas Rein, et põhjuseks on ehk see, et tema on koha kõigega tütre kätte annud ja et tema polegi enam peremees, saks ega midagi, vaid on ainult vana kooliõpetaja, kes elutseb oma ainukese lapse juures, aga hiljem näis talle, et tuul puhub tütre poolt ja see muudab meeste meeled. Tütar ise on vististi oma kõrgema soo unustanud ja on alla läinud lihtsurelikkude hulka, on alla läinud külapoiste ja tüdrukute sekka, nagu poleks tema midagi paremat. Veel enam: ta on seltsinud sellega, kellest kõik halvakspanevalt eemale hoiduvad, miks ei peaks siis peremehed Reinuga teisiti kõnelema hakkama.
Peremehed tõusevad aeg-ajalt üksi, kaksi tule äärest, et minna vaatama noorte nalja; iseäranis armastab tõusta Mädasoo jaanitule äärest, nagu oleks see mõni harilik tuli. Ja igakord, kui ta tagasi tuleb, on ta keel pisut pehmem ning jutt ladusam.
«Mina küll kohta tütrele põleks and,» ütleb ta viimaks Reinule, ehk ta küll võib-olla tund aega tagasi otse vastupidist oli rääkinud. «Põleks enne and, kui tütar oleks öelnd, kes saab peremeheks, sest ega ometi naine niisukese kohaga hakkama saa.»
«Õige ta ju on,» kiidab nüüd ka Metstoa, «kes saab peremeheks?»
Aga Rein ei tea, kes saab Kõrboja peremeheks, võib-olla tütar ehk teab, aga võib olla, et temagi veel ei tea.
«Kes annab siis koha käest ära, kui ta ei tea, kes peremeheks saab,» ütleb Mädasoo.
«Eks peremees ka leidu, kui pere ja perenaine olemas,» lausub Põldotsa Lõugu.
«Täna ongi nagu peremeeste laat siin järve ääres koos, kõik kohad rahvast täis,» arvab Metstoa.
70
