Isegi Katkule ei saaks pimedast mehest enam peremeest. Kui aga Rein tähele pani, et Anna enam nõmme ei läinud ega istuma järve äärde, vaid talitas majas ja maja ümber päevad otsa, nagu teeks seda iga tõsine Kõrboja perenaine, siis kadus tema südamest rõõm, sest rõõm oli läinud Anna südamesse.
Nii imelik oli rõõm praegu Kõrbojal, et kui ta asus Anna südamesse, siis käis vana Rein, käis poolpime Madligi rõõmuta. Kõrbojal oli praegu ainult üks rõõm ja teda ei saanud tükeldada ega jagada mitme vahel, isegi tütre ja isa vahel mitte. Ning sellest, et rõõm oli korraga tema südamest lahkunud ja Anna südamesse läinud, järeldas Rein endamisi, et Katku Villu näeb vististi alles ja et temast võib saada peremees Katkule ja võib-olla isegi Kõrbojale, nagu Madli ette oli kuulutanud ja veelgi kuulutas. Aga Madlil endal oli oma ettekuulutusega kergem kui Reinul, sest tema ütles igakord vennale asjast rääkides:
«Aga mina lähen siis Kõrbojalt ära, mina lähen kas või ilma otsa, aga siia ma ei jää.»
«Mis sa tühja sellepärast hakkad ära minema, jätkub ruumi Kõrbojal sinulegi,» vastas temale Rein.
«Kus ma siin olen või mis ma siin teen,» ütles Madli, «juba nüüdki olen ülearune, viies ratas vankri all. Lähen või vaestemajasse, saan sealgi omale nurgakese.»
«Parem mine Kõrboja sauna,» arvas Rein. «Anna laseb sauna ära parandada, ikkagi parem kui võera ulu all.»
«Mis ma üksi seal saunas teen,» ütles Madli. «Tule sina ka, lähme kahekesi, siis lähen küll, üksi ei lähe.»
Aga Rein ei olnud esiotsa nõus Kõrboja sauna minema, sest miks peaks ta saunas elama, kui suures majas alles ruumi leidub. Ometi tõi see mõte talle teatud rahuldust, nagu kindlust tõi see mõte, sest nüüd oli tal urgas teada, kuhu peitu pugeda, kui muud enam üle ei jää Kõrboja uue peremehe tulekul.
Siiski ei leidnud Rein enam rahu ega rõõmu, nii et ta viimaks tütrelt lausa küsis, et kas see ikka õige on, mis ilm räägib, et kas ikka tõesti Katku Villust ehk Kõrboja peremees võib saada.
«Nii pöörane kui see ehk sinu meelest on,» vastas Anna, «aga nii see võiks olla küll.»
«Siis ta ikka päris pime ei ole?» küsis isa.
82
