kui isagi väsinult magama puges, istus Villu alles väljas ukse ees, nagu vaataks ta ilma või nagu kuulaks ta kaua aja tagant jälle kord rohutirtsude laulu. Villu istus ja ei lausunud emale sõnagi, sest ta teadis, et kui emal midagi südamel kipitab, siis ta selle ka ilma küsimatagi sealt välja puistab.
Ema käis ja toimetas, ema käis ja tegi, nagu oleks tal toimetamist, nii et veel mahti ei saanud vanamehe kõrvale puhkama ronida, lõpuks jäi ta Villu juurde seisma ja küsis:
«Kas Kõrboja oma käis sind linnas vaatamas?»
«Käis,» vastas Villu, nagu oleks tal vastumeelt seda emale tunnistada.
«Nojah,» ütles ema siis, «ega nad muidu räägi, ega inimesed tuulest võta.»
Aga Villu ei vastanud selle peale midagi, nii et ema uuesti pidi küsima:
«Oled sa ise ka kuulnud, mis teist räägitakse, sinust ja Kõrboja omast?»
«Mida siis?» küsis Villu omakorda.
«Et sinust saab Kõrboja peremees,» vastas ema.
«Mädasoo ütles sinu kohta, et las sa aga tantsid, las te aga Kõrboja Annaga kahekesi tantsite, küllap sa viimaks enda Kõrboja peremeheks tantsid.»
«Noh, tantsida ma veel võiks,» ütles Villu, «jalad on alles terved. Kui tantsimisega Kõrboja peremeheks saadakse, siis võiks Mädasoo eidel õigus olla.»
«Kas olete siis juba midagi eneste vahel rääkind või?» päris ema.
«Rääkind,» osatas Villu, ja ema tundis, et poeg saab nagu ägedaks. «Mida? Millest? Et te ka igasugu lori usute, sina, ema, ja isa niisama. Tema rääkis mulle seda juba väljal. Kas siis Kõrboja jaoks tõesti paremat peremeest ei leidu kui minusugune pime ja vigane?»
«Jah, see ta nüüd on, et see nõnda pidi minema, et ta just selle terve silma pihta,» hädaldas ema. «Aga ega sa veel päris pime ole,» trööstis ta siis ennast ja poega.
«Jah, las Mädasoo ootab, kuni ma päris pimedaks jään, siis saan ma Kõrboja peremeheks,» ütles Villu pilkavalt.
90
