«Mis ta nüüd kaela tuleb või, aga eks ta raskeks lähe, kui ema enam ei ole. Siis ei saa ma ju poisist silmapilgukski enam kuhugi,» kaebas Eevi.
«See on terve?» küsis Villu.
«Mis sel viga,» vastas Eevi, «või tema midagi teab. Suu hambaid juba täis.»
«Ära muretse, las ta aga kasvab, läheb meile vaja, näe, minuga on lood pisut halvasti. Ma katsun isaga rääkida, ehk võid poisiga Katkule tulla, niipea kui ema enam ei ole, seni peate muidugi siia jääma,» rääkis Villu.
«Seni muidugi,» arvas ka Eevi.
Natukene aega vaikisid nad, siis küsis tüdruk:
«Kas sa ei ütleks mulle, kuidas see kõik nõnda tuli.»
«Ah, selle käe ja silmaga?» küsis Villu.
«Jah, kudas ta siis plahvatas, aga enne ei plahvatand, sa põmmutasid seal juba ammust aega?» ütles Eevi. «Teised ütlevad, et sa olid purjus, et sa läksid Kõrboja preili pärast sinna, tema auks põmmutama, tema rõõmuks.»
«Ma isegi ei tea, miks ma sinna läksin,» vastas Villu. «Tuli tuju ja tahtsin minna ning kutsusin kõik kaasa, kes pidul olid. Küllap see ikka vist sellepärast nõnda läks, et olin joond, sellepärast ma vist nõnda tantsisingi ja külapoistega riidu sain. Sest saadik, kui ma vangist koju tulin, käivad kõik ninad püsti, nii et sadagu või vihm sisse. Ma oleks neile kuraditele näidand, kudas Luukas õlut teeb, kui mitte Kõrboja perenaine vahele poleks astund, perenaine ja Mikk pärast ka.»
«See oli hea, et nemad vahele astusid,» ütles Eevi, «muidu oleksid jälle mõne maha löönd või nemad oleks sinu maha lasknud, neil olnd sinu tarvis revolvrid kaasas. Ütlevad teised, et sinusuguse mahalaskmise pärast ei ole vaja kurja undki näha, veel eile oli peres sellest juttu. Muidugi räägitakse seda selleks, et mina kuuleks ja sinule ette räägiks. Ah, Villu, küll saan mina sinu pärast head ja paremat kuulda. Poiss on alles väike, tema väetikene ei tea veel midagi, aga küllap tulevad temagi päevad.»
«Kannata veel natukene,» trööstis Villu. «Mina ise sõidaks sinuga
95
