Rahvas oli tema käes vahetusrahaks. Inimelu kaotas igasuguse hinna. Arusaamine aust, südametunnistusest ja õigusest oli kadunud.
1918. aasta lõpul valis svinhufvudlik seim „Soome ja Karjala kuningaks“ Wilhelmi väimehe – Saksa Hesseni printsi Friedrich-Karli.
Vastvalitud kuningas ei jõudnud veel kiiruga kokku klopsitud troonile asudagi, kui soome valgekaartlus, nähes, et pihuks ja põrmuks löödud Saksamaa lood on kehvad, ilma pikemalt mõtlemata jooksis üle liitlaste poole.
Kes rohkem annab, selle kintsu ta kaabib.
Svinhufvud tõmbus kõrvale, võimu võttis oma veriste küünte vahele raisakull Mannerheim.
Ei üks pole parem kui teine!
Niihästi vanad kui ka uued peremehed õhutasid tagant oma õuekoera, ässitades teda Nõukogude maa kallale.
17.aprillil 1919 kirjutas inglise leht „Times":
„Kui vaatleme maakaarti, siis näeme, et parimaks juurdepääsuteeks Petrogradile on Balti meri ja et lühim ning hõlpsaim tee läheb üle Soome, Soome on Petrogradi võti, Petrograd aga Moskva võti".
Vaata ometi, millised tahtmised tekkisid härradel kapitalistidel.
Lähedal on, aga kätte ei saa!
Valgesoome koer püüdis kogu aeg klähvida ja hammustada. Kord ühelt, kord teiselt poolt tormab ta meie rajale, reostab ja teeb kurja, kuidas ainult suudab. Tema roimade loetelu on pikk.
