Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/352

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

VI

kõigest paar päeva kodumaal olles, mitte suurt saada. Ei ma saanudki ozavate laulikutega kokku, nii et minu 1876 korjatud laulud kõigest riizmed on. Needki läkitazin ma, ühtlazi Grau omadega, kes nad minu kätte andis, Kallas'e läbi Vana Kandle toimetaja kätte. Enezel oli mull nõu, järgmizel aastal alatud tööd edazi ajada, aga tõbi tegi mu ettevõtte otsani tühjaks. Järgmise aasta (1878) alguzel soovis selleaegne Kirjameeste Seltsi president, Vana Kandle toimetaja, õpetaja J. Hurt, et ma eelseizval suvel „„plaani mööda“ Koiga Jaani kihelkonna läbi korjaksin. Seda lubazingi ja nii ka sündis. Aga vähe tulu tuli tundmata paigus ümberreizimizest. Silmanähtavalt tehti mitmes kohas palutavate poolt, kelle juure juhatati, kõik tõkked ette, et ma ei pidanud laule saama. Küziti, „„kas ma parem vazikid või seapõrsid osta ei taha, — see oleks parem, kui mööda taluzid kõrtsi joru taga ajada.““ Mitmelt poolt juhatati ka otse sinna, kus laulumeest ega -naist olemaski polnud, nii otse pettes. Nii ei saanud ma tundmata küladest ja taludest mitte palju. Sest ka see ei avitanud suurt, kui Grau lahkeste kaaza tuli ja omalt poolt kõik võimalikku tegi laulikute suu lahtitegemizeks. Üks laulik laskis ennast paar tundi paluda, siis kui ju peaaegu lubas, kadus korraga ära ja mingil moel ei olnud teda leida. Pidin tühjalt ära minema. Hiljemine kuulsin, et see moorikene sellepärast pole sõnakest laulnud, et ma mitte kõige enne tema juure polla läinud. Õnneks sain aga viimati kolme lauliku käest hulga laule. Nimelt ütles mulle Purtsi Rõõt arvata 5000 rida (120 laulu), Kazari Ann 1500 rida (32 laulu) ja Kolgi Mari 800 rida (20 laulu) ette. Et Purtsi Rõõt ju 1876 aasta alguzel Grau'le 15 laulu (arvata 1000 rida) oli ette üteluud, siis on tema käest üleüldse 135 laulu ehk umbes 6000 rida saadud. Mis muidu iganes saadaval oli, sai üles kirjutatud. Kui suvine koolivaheaeg lõppis, ei olnud mull enam kohta ega küzitavat, kust oleksin võinud veel korjata tahta. Ning et neist küladest, kus minule suurt lõikust ei lubatud, seminaari õppija J. Orgusaar ju 1876 arvata 170 laulu on üles kirjutanud, siis võib küll õiguzega ütelda: Kolga