47
Lillakaida leidemaie,
Pohlakaida püüdemaie.
Kes mo vasta viel tuleksi?
Vasta tulli metsä vägev,
Tulli karu karvanegi,
Tahtis mo kallale tulla,
Marju maha pillutada.
Mina karu kizendämä,
Ehmätuzel iestä juozma.
Ei ma suutnud iestä joosta,
Ei ma saanud põgeneda:
Karu mo kinni tabazi,
Küüzile kõvasti kääbistäs,
Rinnule raskesti rääbistäs.
Neiukezed, noorekezed,
Kuldajuussed, kaokezed!
Kui ma ärkin hommokulla,
Enne vara valgeheda,
Siis ma iksin istudessa,
Siis ma nutsin nurkadessa.
Kes tulli kurvada küzimä?
Memm tulli kurvada küzimä:
Miks sa nutad, tütär nuori?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Miks ma nutan, memmekene?
Mina nägin öössi unda,
Suurta unda, sedä unda:
Rabast tulli rebäne ribedä,
Suosta hunti hullukene,
Kuuzikusta kulda karu,
Tahtsid minda ärä murda,
Kaokesta kaotada.
Mina aga mõistsin, tõstsin heältä,
Ajazin rebäze ribedä,
Hurjutazin hundikeze.
Ei läind kulda karukene,
Ei ma peäsnud karu küüzist.
Sest ep mä nutan, memmekene,
Sest ep mä iken, emäkene.
Emä siis mõistis, kohe kostis:
Oh sina rumal tütär nuori!
Mine tarkada tabama,
Targale, targa talusse,
Küläp tarka täädä annab,
Sortsi sinule seletäb,
Mis sull rinda rõhutelleb,
