Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/426

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

60

35. Mina siis mõistsin, kohe kostsin,
Saagutazin, sajatazin:
   Saagu, saagu, ma sajatan!
Saagu, saagu, taadikene,
Kui läed metsä kündemaie,
40.Härjäd vakku sull vajogu,
Teene teezele käele!
Sie oled minusta saanud.
   Saagu, saagu memmekene,
Kui läed lehmä lüpsemaie,
45.Nizä verda, teene vetta,
Kolmas punasta piimada,
Nelläs võida valge'eda!
Sie oled minusta saanud
   Vennäkene, noorekene,
50.Kui läed sõtta sõitemaie,
Hobo sull alla hallitagu,
Sadul selgä sammeldagu,
Kübär pähä külmetägu,
Izi peäle päevätägu!
55.Sie oled minusta saanud.
   Õekene, noorekene,
Kui läed leibä kastemaie,
Sulagu sull suuri sõlgi!
Sie oled minusta saanud.
60. Vennänaene, veikukene,
Kui läed lientä kietemaie,
Põlegu sull pikkä põlle!
Sie oled minusta saanud.
   Kälikene, noorekene,
65.Kui läed karja saatemaie,
Kingä kannad kakkenegu,
Kingä ninäd kadunegu!
Sie oled minusta saanud!


B.

   Kaua käizin karjassagi,
Kaua karja hoole peäle.
Jumi jäi mull puie peäle,
Vägi jäi mull vällä peäle,
5.Kangus jäi mull karja tiele.
Muud käeväd kiriku tiedä,
Mina käin karja tiedä,
Muud kuulvad kiriku kellu,
Mina kuulen karja kellu.
10. Ajazin härjäd arule,
Keerutazin karja kezäle.