207
C.
Jaagukene, poizikene!
Võta püssi peeningilta,
Tinanuoli nurga peältä,
Mine põtra laskemaie.
Anna enne haaveldega,
Kukuta siis kuulidega,
Laze laadizid järele.
Lassin põdra püssilegi,
Lassin karu kuulilegi,
Põder metsä põkateles,
Karu kaera kargateles,
Minu peä aga põrkas haava.
Põdezin mina, põdezin
Kuuzi kuivada suveda,
Seetse seisvät talvekesta,
Kümme külmädä kevädet.
Kes tulli minda vaatamaie?
Oma hellä emäkene,
Mezimarja memmekene,
Õed mull tullid, õõtsutazid,
Vennäd tullid, veänzid peädä.
Emä tõi sea lihada,
Õed tõid miekarika.
Kui tullid vennäd, veänzid peädä,
Minap mõistsin, vasta kostsin:
Oh minu helläd vennäkezed!‚
Püss olli suuri, raud olli raske,
Tina olli pal'l'u, ruotsu paksu.
Sest sie pärä põrgateles,
Palge vasta paugateles,
Minu haiges haavateles.
Nr. 292. Kolm olli halva alla ilma. 142.
Kolm olli halva alla ilma,
Pärätumaid peäle ilma:
Üks olli poega izätu,
Teenep olli tütär emätu,
Kolmas vaene leskenaene.
Kust tunti poega izätu?
Kirikusse käiessägi,
Altarille astudessa:
Kaabuke tall karratagi,
Vüö tall vüöle pandelita,
Saabas ilma sääretägi.
Seält tunti poega izätu.
