Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/614

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Sie mis niub niidivüödä,
Sie on nägus ja nurjatu;
45.Sie mis kagsub kardapärgä,
Sie on kuri ja. korratu;
Sie mis nutabvnuorta miestä,
Siep sie selge siidineidu,
Siep sie kuldakanakene,
50.Siep sie kallis kaazakene.
Jaanikene, poizikene!
Sest saad sina siidineiu,
Tuod mulle kuldaze minijä,
Hõbedaze pojanaeze.
55. Jaanikene, poizikene!
Saana taga tallikene,
Seetse hingist seäl siessä.
Mine mustast mu'du müödä,
Must tuob pal’l’u muretagi,
60.Hal’l tuob pal'l'u haugutezi,
Kõrv tuob pal’l’u köneta.
Võta vahelt raudakapja,
Raudakapja, kuldalakka,
Seält saad ratsu noorekeze.
65.Vainijal on vahterida‚
Seält saad rangid vahterazed;
Suures saares lodjapuida,
Seält saad looga lodjapueze,
Lodjaploogä kuldaküüzi.
70.Kui siis lähed sa, kiriku,
Paned sa hoboze edeje:
Naerab naene neidissista,
Hirnub varsusta hobone.

|}

B.

   Lööme kokko kolmekesti,
Hakkatpe aru pidämä,
Hakkame saani tegemä:
Igäs kuus lööme kodara,
5.Igäs lõunes lööme laastu,
Igä päev peästäme pinnu.
   Sai sie saani valmi’isse,
Viizin uuele lumele,
Rabedalle räetsäkälle,
10.Karedalle ‚ ka'ste’elle.
Aazin izä ukse ette,
Kutsin taadi vaatanmaie:
Tule väl’l’ä, taadikene!
Mis sell saanil puudunessa?