Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/713

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

   Oh sa leppä, lehelene,
85. Kas sa ehk võid mind avita?
   Minust puida raiutasse,
Sinda siitä leietässe.
   Siis läks õue kaevu juure,
Mõte tall kaevu karata.
90. Kaevu vasta vaidelema:
Minust vetta võetasse,
Sinda siitä leietässe.
   Siis läks järve kalda'asse,
Võttis vedeje hüpätä,
95.Võttis laske laenetesse.

|}

C.

   Emäl olli kolme tütärlasta,
Üksi aenus poegalapsi,
Siegi sõitis kosjatiedät,
Ajas neiu asjazida
5. Tulli kosjasta koduje,
Panni vüö varna peäle,
Kindad kirstu kaane peäle,
Izi otsa ikkemaie.
   Emä pojalta küzimä:
10.Mis sa iked, poega nuori?
   Poega mõistis, vasta kostis:
Mis ma. iken, memmekene?
Sull on kolme tütterida.
Ei tule naene minule,
15.Ei tule mini sinule,
Hõbetlane pojanaene.
Vii aga Ellu herne’esse‚
Vii Rõõta rukki'isse,
Kaie metsä kuuze otsa,
20.Siis tuleb naene minule,
Siis tuleb mini sinule,
Hõbedane pojanaene.
   Emä olli hullu, võttis usku,
Viis ta Ellu herne’esse,
25.Rõõda viis ta rukki'isse,
Kaie metsä kuuze otsa.
Kaiest sai siis käokene,
Ellust hernehüübikene,
Rõõdast rukkiräägukene.
30. Emä tulli hernet kakkumaie,
Ellukene haugutama: