naine nad serva poole pidanud õmblema. Marja Aleksandrovna muheleb häbipunas ja puutub mehe kätt, nagu tahaks ta teda takistada, öeldes, et sarnasist asjust rääkida ei kõlba, aga tõepoolest tundub ometi, et ta kõrvalestad rõõmust helendavad ja et ta meest ainult sellepärast puutub, et ta teda puutuda tahab.
Seda nähes lausun iseeneses: „ehee“! nagu oleksin mõni teab missuguse tähtsa asja jälile saanud, aga „ehee“ muutub peagi „ihii’ks“, mis meele tuletab sõnad: „ei tohi ärri—“… Ja nüüd ei mõista ma enam, mis on minul tegemist kärisenud riietega, pakatanud nööpidega või punetavate kõrvalestadega.
Istusin pingil, kui kergeid sammusid liivasel kõnniteel kuulsin. Silmi pöördes näen Lucie Filippovnat. Liikmetes tundub tal muhe loidus, vinnutatud pajuvitsa nõtkus ja näoilme avaldab mõnusat rahuldustunnet, nagu oleks ta hiljuti midagi suupärast maitsnud. Vaatlen ta pisut nagu puhkenud huuli ja ootan ta väikse suu liikumist, selle järele aimata tahtes, mis ta igemeid kõditanud. Me teretame ja tema hakkab Saksa keeli rääkima, kuna mina Vene keeles vastan, sest mulle meeldib see viis, kuidas tema seda keelt häälab: nagu oleks tal suus sulamas shokoladipala, mida väle keel maialt pai-
103
