„O, seda ma olengi! Kergemeelsed ei heida kunagi nalja“.
„Tulge vahel meid vaatama, aitate ehk Anton Petrovitshi meelt lahutada, meie oleme temaga püsti hädas, ta on otse arust ära. Nüüd komponeerib ta ja teate, kellele“?
„Teile muidugi“.
„Mispärast muidugi minule“?
„Kellele siis? M-lle Piratovat ei ole enam ja“…
„Kas ta nii väga selle ümber lipitses“?
„Madam, praegu on ju maikuu“, põiklen ma vastusest kõrvale, „ja Anton Petrovitsh on noor. Mäletate neid päivi kodumaal“?
Lucie Filippovna tegi ilusad silmad.
„Millal Te oma mõisa tagasi pöörate“? küsis ta siis.
„Minu naisel on mõis, minul pole midagi“.
„Olete Teie siis abielus“?
„Iseenesestki mõista või õigust öelda — mitte enam: minu naine leidis omale parema“.
„lssand, kui lihtsalt Teie seda ütlete“!
„Ja ometi pole see sugugi nii lihtne. Kui sellest teada sain, andsin kohe sandile kümnerublalise kulla“.
„Siis on see ikkagi õige! Tänini ei uskunud ma. Teie ei armastanud oma naist“?
„Otse vastuoksa: tema ei armastanud mind“.
„Siiski andsite sandile kuldtüki“?
105
