kauemini kannatada päälesunnitud lobisemist. Puiestikust teele saades võtsin lähema voorimehe ja käskisin teda võimalikult ruttu linna kihutada, nagu oleks mul sääl kibedaid toimetusi. Sinna jõudes maksan voorimehele sõiduraha, ruttan mitmest põikuulitsast läbi, teen käigul mitu haaki, nagu tahaksin kellegi eest oma jälgi kaotada, istun siis uuele vankrile ja sõidan oma asukohta tagasi, voorimeest ikka suuremale kiirusele sundides. Teel toimukeerus hakkan vilistama, pärast laulma, nii et inimesed kõnniteel seisatama jäävad ja imestanud näol mind vahivad. Aga mina ei pane seda tähele, näen kõik nagu läbi sumeda auru; ainult nüüd, kodu toolil istudes, mõistan, mis ma teinud, ja meeltes tärkab tülgastus — iseenese, oma lobisemise, sõitmise, vilistamise ja laulmise vastu. Vastiku tundmusega mõtlen ka voorimeeste pääle, kes mõne kopika eest oma väsinud loomi peksid, ja meele tulevad vana arsti sõnad: …loomakaitsjadki näevad ikka kõige päält laisku, sest neid piitsutatakse“. Seljal sibeleb joosta külm judin ja suhu tekib lääge maik, mida alguses ainult hommikuti tähele panin.
Mõnikord on mõtteta lobisemine mulle suureks kergenduseks, aga see kestab üürikese aja. Kergemeelistelt huultelt libisenud tähtsuseta sõna võib pääajus soikuvad mõtted elule äratada, võib helisema panna tüütud keeled ja vinguma veniva i. See kaotab rahuldatud tund-
107
