emalikult jutukas väikevenelane, keda mõne päeva eest olin palunud talitusel vaikida.
„Mis on“? küsisin vastu.
„Mul hakkab hale meel“…
„Mispärast“?
„Nõnda surete ju nälga, herra. Ja öösel ei maga Teie ka. Vaadake ometi kord peeglisse, missugune nägu Teil on. Issand halasta! Ka minul suri ema ja ma nutsin kas või silmad pääst, aga kes siis nõnda… Ei söö, ei maga. Ja linad on hommikuti higist ligedad. Läheksite arstigi juure, ehk annab tema midagi. Teie olete hää herra, mul on kahju, hukkate enese ära, teete pattu“…
„Kes siin ilmas patuta läbi saab“.
„Just nagu minu kadund vanamees — Issand halastagu ta patuse hinge pääle! Tema ütles ka nõnda. Kuldaväärt mees ta oli, ah, missugune mees ta oli! Tark ja hää, aga jõi, jõi kõik ära, minu viimse särgi ja seeliku laskis kurgust alla. Esmalt riidlesin, pahandasin, võmmisingi teist, aga tema kannatas kõik ilusasti ära ja ütles: sa oled kuri nagu mõni jumalakartlik“.
„Nojah, nõnda see on: jumalakartus on kurjuse hakatus“.
„Herra, ärge rääkige nõnda, mõtelge oma hingeõnnistuse pääle. Issand, miks on kõik hääd mehed niisugused! Nagu minugi oma, kullake, kui hää ta oli! Aga mis mina vaene tema
109
