oli ju tühi, ainult eemalt seinte tagant kostis köögiriistade kolin ja tüdrukute vada, — kui ma tasakesi sisse astusin, ilma et sa seda oleksid tähele pannud. Sinu alustatud meloodia eksis kisendavatesse akkordidesse, mis ei leidnud ega leidnud pääseteed ihatud vabadusevalda. Leidsid sa nüüd merel otsitud lunastuse, päästsid sa akkordid dissonantside survest või kestab säälgi sama rahuldamata tung, valdamata kirg millegi küünimatu järele? Kui võiksin su vastust kuulda, kui saaksin mahti kordki sinu suletud silmi näha, ehk aimaksin siis midagi! Aga ei, lained kannavad sind Väike-Aasia poole ja sääl võtavad sind ehk niisamuti türklased vastu, nagu nad siingi olid sinu viimased saatjad. Armsad türklased, te olete minust õnnelikumad! Te ei kuule ka seda inetut pirisemist ega korduvat vingumist, mis piinab minu kuulmeid ja paneb pakitsema pääluu — te ei kuule minu muusikat! O, mis aitab see, et üliõpilane „lõõtsmooriku“ lõõtsa läbi lõikas, minu pill üürgab edasi, ikka rohkem häälest ära minnes ja ikka valjemat müra tehes.
Mu pill, mu tüütav pill!
Aeg on minu ümber seisma pandud, igavikule on lahti kangutatud väravad; maa on saanud jalge all kuumaks rauaks, ja taevas muutunud pinnitud vaseks. Õhtuti ei keera
119