Ja nüüd hakkavad nad võidu mulle jutustama Sonjast, sellest haigest, isemeelikust tüdrukust, kes on sündinud kuskil Lõuna-Venemaal mõisnikutütrena ja elanud Moskvas, kus tema isa arhivaariuseks. Alles vaevalt üheksateistkümmend aastat vana, aga juba on ta lõpetanud gümnaasiumi ja astunud kõrgematele kursustele õppima kirjandust ja keeli. Ja nad kiidavad ta tarkust ja naeravad imestades tema teravat keelt, mille eest kaaspansionäärid põgenevad pakku. Isa saatnud ta tädi valvusel siia, aga tüdruk sunnib vanainimest iga oma tuju täitma ja alla andes, nagu iseenese vabanduseks, seletab see teistele, et Sonja olevat nii kui nii päästmatu.
Ma kuulan ja südames tekib iseäraline ärevus, mis laiali laguneb kehapinnani, muutes teda õrnemaks, hellemaks, nii et riiete puutumine tuulehool peaaegu valusana tundub.
Roidus, raugus hakkaks nagu kahanema, aga tema asemele tuleb midagi muud: närvlikkus, mis mulle kuskil rahu ei anna. Tänini võisin vähemalt paigal püsides aja mööda saata, olgu rõdul, akna all, asemel lamades või rannal istudes, põlvedel avatud raamat, mille lugemise ma unustanud. Aga nüüd vintsutab mind mingisugune tundmata aje paigast paika — kodunt mere äärde, sealt koju tagasi või mägedele, kuhu mul keeldud ronida südame pärast. Ja
19
