saamiseks; aga sõnad tarduvad mul keelele, sest ma näen tema mahalöödud silmi, kust huljumas nukker uskmatus. Nukraks saan ka mina ja ma tahaksin põgeneda puiestikust, kust liiguvad inimesed, tahaksin teiste salaja ronida mäele või pugeda oma tuppa. Minnes tabab mind Lanin, kes on, nagu ikka, rahulik ja rõõmus.
„Teie olite meil eile õhtul üleüldiseks kõneaineks“, ütleb ta varsti.
„Mispärast?“
„Teie olevat põhjatu rikas.“
„Soo, või nõnda.“
„Eile annud Te jalutule kümme rubla, M-lle Piratova näinud seda möödasõidul.“
Silmi maha lüües tundsin, kuidas veri mul näkku valgus, nagu oleks mind mõnelt häbiteolt tabatud.
„Ah nii,“ sõnasin ma osavõtmatult ja lisasin juurde: „Mul on Soomes mõis.“ Miks ma ennast laeval Laninile soomlasena tutvustasin, ei tea ma veel praegugi; küll aga mõistaksin seletada, miks ma enese korraga mõisnikuks luuletasin. Ja küsimata hakkasin jutustama, kui palju mu mõisal on põldu, heina- ja karjamaad ning mis pääasi — metsa, põlist männikut.
„See ei aita midagi,“ tähendas Lanin naerdes, kes minu erutust näis märkavat: „kahtluse all olete siiski.“
„Kuidas nii?“
27
