vad mingisugusest hingelisest pettemängust ja põiklemisest, mingisugusest tagamõttest, mis mind tingimata sälvab ja silmi iseäralise helgi süütab. Andke andeks, aga ma tunnistan otsekoheselt, ka Teid ei uskunud ma, kui Te siis ütlesite, et Teil punast krossigi taskus pole. Aga nüüd usun. Русскій чѣловѣкъ заднимъ умомъ крѣпокъ. Just see uskmatus teebki mind võimatuks; tahab ju isegi Nadjeshda Pavlovna, et tema sõnu tõeks peetaks. Alles hiljuti ajas M-lle Piratova mu enese juurest ära: teda haavasin varemalt uskmata näoilmega. Aga tema oli ainuke, kellega läbi sain.“
„Ka tema on ju haige,“ tähendasin mina.
„Väga.“
„Ikka on ta üksi.“
„Ta ei salli teiste flirti.“
„Joonistab teine.“
„Aga ükski ei tea, mis või kuidas.“
„On ta juba ammu siin?“
„Terve talv.“
„Soo.“
„Sõidab vistist Schveitsi, arstid soovitavad.“
Ma nõksatasin küsides:
„Millal?“
„Ei tea, nii — paari nädala pärast.“
Ja kui mul sõnad keelele tardusid, küsis Anton Petrovitsch:
„Olete temaga tuttav?“
„Ei.“
35
