jal sibelevat võdinat. Kella poole kahe paiku, kui mereäärne haigutas juba lõunaeelsest tühjusest, istus tema alles sinaaride all pingil. Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud sõnu, kehas taltsutatud värin, rinnas peksev süda ja käes — poolpuhkenud punane roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma suu lahti teha rääkimiseks, aga pääs ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult silmad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi ta poole ja tummalt, nagu pakutudki, võttis ta roosi vastu, huultel nagu tardunud ehmatushüüe või võdisev naerujoon. See viimane tuletas meele hiljuti nähtud noore luuletaja, kes rahvale oma teoseid esitas, käega vibutades lõhnavat lille nõtkel varrel. Ja rahvas naeris, naeris pisarateni, krampideni, ehk küll luuletaja hääles voogas vaimustus ja huultelt voolasid igaviku sõnad. Mälestus tõstis mu nõutuse piinlikkuseni, otse hirmuni; ma pöörsin ümber ja oleksin tahtnud põgeneda, kas või maa alla vajuda, aga minuga sündis nagu unenäos: küll tõttad, küll hingeldad, aga edasi ei saa ja kohutavad tagaajajad on kannul. Pääs sähvisid mõtted läbisegi, kõrvus kohises, süda põrutas vasarana ja kogu keha raputas lõdin, nagu oleks mind äkitselt tabanud külmtõbi. Sääremarjad oleksid nagu logedalt luude ümbert lahti löönud ja nõtkuvad jalad tabasid tahtmata
39
