„Kaks venda, aga neil on omad asjad“.
Jumalagajätmisel kutsub ta mind sisse, seletades:
„Tädi armastab noori, ta on valmis nendega päevad otsa ümber tellerdama, ronides kas või mägedele. Ja igal pool püüab ta liblikaid, toob nad koju ja tipib nõeltega lauale kuivama. Suur kirju kari teisel juba. Teie ehk olete ka loodusteadlane“?
„Minul on ametiks haigused ja elukutseks laiskus“, püüan naljatada.
„Siin jäävad kõik laisaks“, vastab tema tõsiselt.
Ja juba hakkame harutama selle üleüldise soojamaalise laiskuse põhjusi, liikudes vaatlemisel Gangese kallaste nirvaanani, kus puudub tahtmine ja liikumine ja kus leida ainult olemine. Jahmatades palun viimaks vabandust, et teda nii kaua kinni pidanud, sest varsti hakkab puhuma jahe mägede tuul, ja me lahkume pisut häbelikul tundmusel, nagu jätaksime midagi ütlemata, mida täna tingimata pidime ütlema. Üksi jäädes tunnen imelikku kergust rinnas, mis hõiskel pakatamas. Hakkan kiiresti käima, nagu peaksin kuhugi tõttama, ega märkagi, et randa pööran, kus loojenev päike värvimas vaikist vett.
„See on sündinud“, sõnan endamisi ja kogu keha täidab sisemine õnnenaeratus. „Aga ta pole sugugi niisugune, mitte sugugi“, räägin
45
