tõendab kergete riiete kahisemine ta lähedust ja ma tunnen jalgades sama lõtvust, mida aiman kogu ta olevuses. Toas palub ta mind istet võtta ja heidab ise nõjatoolile, silmad avatud klaasukse poole, mis juhatab rõdule, siniste glütsiinide elavate vannikute keskele.
Natukese aja pärast ütleb ta:
„Ehk võiksite mind pisut aidata“.
„Kui oskan“.
„Tõstke mu jalad kesk tooli ja katke nad vaibaga“.
Lähenen pisut kõheldes, tundes erutust teadmisest, et teda pean puutuma. Aga kui tunnen nende nääpsukeste jalgade ootamata raskust, tahaksin imestust avaldada, saan aga vaevalt öeldud „nõnda“? mille pääle tema vastab:
„Tänan; nüüd võtke toolilt vaip ja pange neile pääle, nad külmetavad mul alati“.
Olen kõik teinud, siis küsin:
„Ons Teil nüüd hää“?
„Väga“, vastab ta lomsti ja tema põsenukkidesse hakkab valguma petlikku puna.
„Tahate ehk uinuda? ma segan?“
„Ei, istuge“.
Ja tasakesi, nagu kardaksime kuuljaid, hakkame rääkima — kes jõuab mäletada, millest! — kuni lõuna lähenemas, tädi koju tuleb, oma liblikalaua välja toob ja surnud loomakeste ilu imestades mind püüab kaasa kiskuda.
53
