„Ega Te ometi jalgsi tulnud“? küsisin ma, kui ta juba lamas.
„Ei, sõitsin“.
„Imelik, et mina tähele ei pannud“.
„Ma sõitsin teiselt poolt, ringi, meie omade pärast… Kas Te ei kohendaks pisut mu jalgu… nõnda… ja nüüd riiet pääle ka, ikka kipuvad nad külmetama“.
„Ehk on pääalune madal“?
„Ei, nüüd on väga hää, tunnen terves kehas… näe, kui läheb… soo, juba on jalus… hakkas rinnast… Sõitsin pisut mere ääres, tädi ja Laninid läksid välja, koskedele, tädi kutsus… viimist korda… homme sõidame“…
Soo, nüüd on see saladus väljas, aga ma tegin, nagu ei paneks seda tähelegi, nagu poleks ma räägitud sõnu kuulnudki; tegin asja paari sammu astumiseks ja tõin endale tooli.
„Ei, ei, istuge siia“, patsutas ta käega voodiservale, „ma tahan seda… nõnda on hää… ah, mul on nii hää“!
Istusin sinna.
Me vaikisime.
„Ka kodus on mul parem, kui Teie sinna tulete“, sosistas ta pilusilmil.
Ja kui mina ikka alles vaikin mingisuguse sisemise tõreduse sunnil, mille tekitanud teenimata nukrus, kordab tema:
„Homme sõidame. Tahtsin enne veel Teie juures olla, mere ääres sõites tundsin seda,
66
