tahtsin ju öelda, aga ei saanud, ei osanud. Te nägite isegi, et tahtsin… Aga iga kord tuli ärdus… olen kord juba niisugune. Olge täna hää! Tulingi sellepärast, et Te ikka minu vastu hää olete olnud. Andke andeks“… Ja ta sirutas mulle oma käed virvendavil silmil, mille pilgust aimasin, et kogu ta olevus oli ainult palve ja ta raskendatud hingamine tagasisurutud ohkamine.
„Te kirjutate mulle“? ütlen hellemalt ja hakkan mängima ta pikkade, nõtkete sõrmedega, mis tunduvad nii painduvatena, et neid võiks palmida vinnutatud pajuvitstena.
Ta ei vasta mu küsimisele, vaatab ainult raugel, joobnud pilgul mulle otsa, nii et mu silmis virvendama lööb, ja vaikides surun ta sõrmed huultele. Aga tema kätes tunnen vaevalt märgatavat tõmmet, mis nagu kutsuks, meelitaks. Suudlustega katan ta käsi, randmeid, käevarsi, ta hõredaid riideid, mis varjavad tuksatavaid õlgu, tema raugesti avanevaid huuli, kuni ta hingeldades meelitaval etteheitel kurjustama hakkab ja ennast vabastada püüab.
„Te lämmatate ju mu ära“, saab ta hõõgvel sosistatud.
Tundes otse kehalist valu ta sõnadest, hakkan teda suudlema, vaevalt puudutades ta paotatud huuli, petlikka roosipalgeid, silmi, ainult ripsmeid. Tunnen teda õnnest naeratavat kogu olevusega ja aiman, et ta on mulle lõpmata
68
