suikuda või pilku heita kaugemale merele, kus ajuti nähtavale tuli parv mängivaid delfiinisid, kellest üks või teine laevanina ette ruttas, et sellega võitu joosta, tema ees kukerpalli lasta ja ikka ühes edasi noolida läbi roheka, selge vee. Paari nädala jooksul on sellest esialgsest tundmusest saanud imelik raugus, mille sarnast ma varem kunagi pole tundnud. Mul tuleb meelde, et ma kodust välja sõites lõunapoolsest päikesest unistasin ja tema õlul kasvavast loodusest midagi ennetundmata, varemaimamata uut lootsin. Kas see raugus vast üks nendest unistatud eelaimdustest ei ole? Kas ei tunnista seda valjem südame peksminegi, kuigi arstid just tema rahustamiseks mind soovitasid siia?
Vaene süda!
Ja nüüd viibin ma laisalt laia pärna varjatud rõdul nõjatoolis või laman suletud silmil suures, valges toas, aknad pärani lahti, et ma kuuleksin niiske ja meremüha-tiine tuule sasitud tammede ja vahtrate kohisemist, kuristiku põhjas keerleva mäeojakese sadudel möirgavaks mürinaks muutuvat vulinat, arvamata kärististe sarnast konnakrooksumist ja et ma tunneksin akna all õitsvate rooside joovastavat lõhna. Ainult hommikuti, puhtel, või päikese loojenemisel, kui roosaks ja purpurseks värvitud lumemägede poolt karske maine õhk ulatab mererannani, virgun ma pisut ja sammun mööda mäenõlvakut siiraviirasel rajal mere äärde, kus
7
