mad piirid. Üleeile tahtsin randa minna, aga hirmunult pöörsin teerajalt tagasi: rooside närvastanud lõhn näis rippuvat õhus ja tuulepuhang ei leidnud puulehtedest pääseteed.
Täna läksin uuesti välja — ikka sama. Ei tukkunud ainult lõhnatiine õhustik, vaid ka kõik muu mu ümbruses ja minus eneses. Kõik soigub. Mul hakkas tundmus, et asjata jala jala ette tõstan — ei saa ega saa edasi, tammun paigal. Ja endamisi harutan: mis on edasijõudmine ja mis paigalpüsimine, mis tähendab, et sammu sammu järele mõõdan tolmusel teel? Kas tahan kuhugi jõuda, kas oodatakse mind kuskil või otsin kedagi? Ei, mind ei oota keegi ja mul pole kedagi vajaka. Aga kuhu siis nõnda jõuan? Kas jõuan üleüldse kuhugi? Kas võib edasijõudmist olla, kui puudub eesmärk? kas on liikumisel väärtust, kui pole sihti? Kuigi välguna ümber maakera vilksataksin, aga kui ma seda teeksin otstarbeta, kas oleks sel siis tähendust? Maakera on ju ilmade laotuses pisitilluke suurus. Isegi kui ühes mõttega võiksin sähvatada mööda virvendavaid valguskiiri kuuni, päikseni, kaugemate tähtedeni, mis oleksin sellega võitnud? Oleksin lõpust niisama kaugel, nagu siin maakeralgi, kus tuimalt surisevat jalga tõstan jala ette. Olen roomav maoke, ei — olen siledaks ihutud kivike rannarihvas, mida liigutavad lokslevad lained või rudjub käija jalg; olen kahisevates lehtedes nuttev tuuleke, mis ei
88
