„Ehk võin Teid aidata?“
„Millega?“
„Rahaga“, vastan otsekoheselt, aga tunnen, et mu häälekõlas midagi vaevalt märgatavat heliseb, mis tahaks nagu meele tuletada vana võlga. Anton Petrovitshi silmis surtsatab ja suunurkades tõmbleb valus joon ning juba lähemal silmapilgul lahkume võhivõõrastena, kuna tema mulle jahmatanud pilgu mälestuseks jätab…
Lähen lõhnavatele roosipuuteedele, istun varjulistele pinkidele, aga sääl sosistab minevikust ja mälestustest iga asjake, mida puutunud loiud liikmed või vaadanud kustunud silmadki, ja tardunud rinnal põgenen paikadest, mis kõnelevad temast.
Püüan oma silmalaud ja kõrvaluugid matta kõige elutseva eest, sest see tuletab meele liikumise ja aja; aga siis lööb pääluus helisema mingisugune hääl: see on midagi tolletaolist, nagu tuletukid teevad, kui nad tsuskavad sinaka, harakasule karva leegi vingudes eemale õhku. Algvingumine laieneb, omandab maisema, tabatavama varjundi, meele tuletades juba üksikult helisevat kandlekeelt, mida kogemata puutunud lendav kärbes. Aga kuula, esimesele keelele hakkab vastama teine, vaikselt, vaikselt ja tumedalt, mitu oktaavi kõrgemalt, kostes nagu päälae kummilt. Hääled teisenevad ja paisuvad, kuni nad kokku sulavad ühiseks heliks. Nüüd märkan, et nendest mingisugune viis hakkab har-
94
