ja põõsaste varal mööda järsku mäekülge üles, kuni kaelas hakkasin tundma valusaid südamelööke, pää segaseks läks ja silmad kirjuks lõid, nii et jõuetult puujuurele langesin.
Toibudes nägin üle laia oru midagi valendamas. Ah ja! Sääl see on kosk: kõrgelt kaljuservalt langevad rasked veehulgad kõrvulukustaval mürinal alla nurgelistele kivirahnudele ja pisarduvad uduseks auruks, paisates sinitaevasse vikerkaarekangaid. Kosele viib ilus kivitee ja seda mööda sõitsime kord — Laninid, mina ja Sonja. Millest rääkisime sel korral? Kas rääkisime üleüldse midagi? Ei mäleta, aga niipalju tean: Sonja istus sammaldanud kivil ja joonistas, meie Laninitega lamasime põõsa vilus. Vesi mühises ja vahutas; rääkides pidi huulte liikumist tähele panema, muidu ei saanud sõnadest aru.
Täna panin käed kõrvade ääre ja peatasin hingamist, et ehk tabab nõnda kuulmeid miski, mis annaks aimu paistvast veemängust, aga ma ei märganud muud kui aga südamelöökide tujukat hoogu. Ometi ei muutnud ma seisakut ja viimaks näis, nagu kuuleksin üksikute veepiiskade langemist, mitte kobrutavatesse ja heitlevatesse voogudesse, vaid kuhugi tühja tammisesse tünni, mis lööb kõmisema. Aga varsti tundub, nagu poleks mingisuguseid veepiisku, selle asemel sulistavad tünni põhjas, paaris ämbris soojas vees, mänglevad lapsed ja mina
97
