Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/2

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



I

Mitusada aastat on sellest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie tunnistuseta, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäeval veel elaks, armastaksime me teda vist niisama, nagu terve Sakalamaa omal ajal teda armastas. Vaenlasi ei võinud temal õiguse pärast ollagi; ja kui neid siiski juhtus olema, siis võisid need ainult inimesed olla, kes tema sõpruse väärilised ei olnud.

Kõik vanad sõnumid on sepp Villu kiitust täis; kõik tunnistavad järeletegemisväärse ühtlusega, et sepp Villu kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Üksainuke ajalookirjutaja — vist veetõbine — teab veel juurde lisada, et Villu olevat oma alalist rõõmsat tuju kangete jookidega alal hoidnud. Meie arvame seda tühjaks laimujutuks. Et Villu, kui tal janu oli, kolme mehe eest jõi, see on sula tõsi; et aga Villu siis ka kolme mehe jõuga, kui tahtis, kuue mehe töö ära tegi, see on veel vähem vale. Temal ei olnud mingisugust põhjust oma head tuju kangete jookidega alal hoida. Sää­rane mees nagu meie Villu ei võigi muud kui heas tujus olla. Mõtelge ise: mees sündimisest saadik terve kui kala vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivar­red päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed — küpse

5