Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



7

„Mu süda valutab Priidu pärast,“ ütles Mai ühel päeval ema vastu, kes rahuliku näoga sukka kudus. „Sellest on nüüd juba nädal möödas, kui ta ära viidi, ja veel ei ole midagi temast kuulda olnud. Nad on tema vist kuhugi maa-alusesse auku visanud ja lasevad ta nälga surra, nagu nad juba mitmega peavad teinud olema.“

„Ära räägi nii põlates rüütlitest,“ noomis Krõõt. „Komtuur on aus mees, ja ta tõotas kindla sõnaga, et Priidu elusse peab jääma. Saksad ei tee kellelegi ülekohut, vaid nuhtlevad selle järele, kuidas keegi ära teeninud on.“

„Kas Priidu siis tõesti nii suur süüdlane on, et teda õigusega surmata võidaks?“

„Priidul ei ole mingisugust süüd, vaid kõik on selle pagana sepa süü,“ pahandas Krõõt. „Tema on meie kiusajaks loodud. Ilma temata oleks Priidu ammugi sakstega hea sõber ja ise saksa mees olnud; ta põlgaks, nagu isandate õigus ja kohus, nüüd talupoegi nii palju, et ta nendega juttugi ei teeks, veel vähem neid tõrkumisele läheks ärritama. Seaduse järele peab rahva ässitaja surema, aga mitte Priidu ei ole ässitaja, vaid sepp. Kui Priidut mitte varsti lahti ei lasta, lähen ma komtuuri juurde ja ajan kõik süü sepa peale; ma räägin kõik ta häbemata sõnad ja pilkamised ära — eks me siis näe, kes viimaks süüdi jääb.“

„Kas Priidu eest ei võidaks muidu paluda, ilma et sepa peale kaevataks?“ küsis Mai kartlikult. „Kaebamine võiks komtuuri uuesti vihale ärritada, kuna ta muidu vahest su palvet kuulda võtaks.“

„Küllap mina tean, mis mu palve komtuuri ees maksab,“ kiitles Krõõt, „aga sepa peale tahan ma ikka kaebust tõsta. Tema kaotab meie elu õnne — kadugu ta siis ise ka! Rät-

50