See oli Maie jälg!
Teisi temasuguseid ei olnud lume peal enam näha ja maapind oli sel kohal nii kõrge, kuiv ja kuuseokastega kaetud, et Maie kerged jalad selle peale jälgi ei võinud jätta. Hobuste jälgedest võidi paiguti ka veel kuival maal aru saada. Lumelapike näis jälgede pööramise paik olevat, sest nad käisid siit edasi ja tagasi, ilma et Risti taluni oleksid ulatanud. Enne kui kaugemalt hakati otsima, saatis Krõõt ühe sulase koju kuulama, kas Mai kogemata tagasi ei ole tulnud. Sulane tõi varsti sõnumi, et seal keegi Maie hinge polnud näinud.
Risti Krõõt vahtis vastu tahtmist abi otsides sepa otsa.
„Nüüd on asi selge,“ ütles Villu nukralt. „Mai on röövlite kätte langenud, ja röövija ei ole vist keegi muu kui mõni rüütel või mõisnik.“
„Siis elab ta ikka veel,“ hüüdis Krõõt peaaegu rõõmsalt.
Üks sulane tuletas meelde, et ta hiljuti noort saksa moodi ratsalist oli näinud, kes talu ümber sõitnud ja üle aia sisse luuranud.
„Vahest oli see koguni rätsep Flittergold!“ aimas Krõõt.
Aga sulase jutu järgi oli võõras ratsaline suure kasvu, uhke näo ja pikkade „kihvadega“, mõisniku riides mees olnud — märgid, mis lühikese, kidura ja tedretähelise rätsepa kohta sugugi passida ei tahtnud.
„Kas see ei olnud vahest seesama junkur, kes komtuuriga kaasas oli, kui Priidu ära viidi?“ küsis sepp.
„Vaat, vaat, nüüd tuleb meelde, kus ma ta nägu enne olin näinud,“ vastas sulane kõige näoga naeratades. „Seesama, pagan, neh, just seesama, nagu ta on. Pergel teab, kuidas inimese mälestus vahel nii segaseks läheb.“
„Siis ei ole keegi muu kui komtuuri vennapoeg ja nime-
56
