veel kandjate vandumist nähtud vaeva üle ja nende sammude kaugele kaduvat kaja. Siis valitses puusärgi ümber vaikus.
Sepp surus käepäkad puusärgi kaane vastu, kuulatas veel kord teravalt ja tõstis siis kaane pealmise otsa korraga üles; ta nägi ennast suures, võlvitud saalis, kõrge aluse peal; üksainuke lamp, mis ühes nurgas laest alla rippus, andis tumedat valgust; inimesi ei olnud kusagil näha, aga ühes kohas oli seina tagant häälte kõminat ja sammude kahinat kuulda. Mõtte kiirusega tõstis Villu puusärgi kaane täiesti üles, ronis maha, surus kaane jälle kinni ja jooksis kikivarbail ühe ukse poole, mille taga vaikus valitses. Juba oli ta käe lingi külge pannud, kui ta pilk teisele seinale langes, kus kõiksugu sõjariistad rippusid. Need meelitasid endist sõjameest niisuguse väega eneste poole, et sepp hädaohust hoolimata sinna jooksis ja raske rüütlimõõga seinalt võttis. Kahe, kolme hiiglasammuga kargas ta jälle tagasi ja oli juba ukse vahel, kui saali teises otsas uks kriiksus ja vali hääl hüüdis:
„Kes seal on?“
Villu ei võtnud vaevaks vastata ega pööranud peadki, vaid lükkas ukse enese taga kinni ja libises kuulmatul sammul edasi. Käsikaudu kobas ta õnne peale edasi. Pea komistas ta ühe asja üle ja leidis katsumise varal, et see kivist trepi hakatus oli. Ta lippas trepist üles ja sattus ümmargusse ruumi, kus kõrge ja kitsas aken niipalju valgusekuma andis, et ta kahte ust võis näha, milledest üks palkonile, teine jumal teab kuhu viis. Viimase ukse ette jäi sepp seisma ja piilus lukuaugust sisse. Ukse taga mustas pilkane pimedus, aga sepp arvas sealtpoolt kaugete häälte kõminat kuulvat. Natuke aega oli ta kahevahel, kas õnne peale uks lahti teha ja, olgu kuhu tahes, sisse astuda, või
64
