Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/63

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ma hakkan kartma,“ ütles Adelheid aralt. „Kas sa julged järele vaadata, Maieke?“

Sepp kuulis kergete sammude kahinat.

„Siin ei ole inimese hinge ja uks on kinni,“ ütles Mai tagasi minnes.

„Aga ma kuulsin selgesti, kuidas uks lahti läks ja jälle kinni pandi,“ hüüdis Adelheid imestades.

„Ka minule paistis nõnda, aga vist on mõni muu kõmin meid eksitanud,“ kostis Mai.

„Arvad sa?“

„Mis siis muud, preili Adelheid?“

„Aga mina arvan, et uks siiski lahti tehti, ja et see keegi muu ei olnud kui uksehoidja tütar, kes igal pool luuramas ja kuulamas käib, kus midagi räägitakse. Homme lasen temale nahatäie vitsu anda.“

„Pai preili, ma ei saa teist aru.“

„Kuidas nii?“

„Teie olete muidu nii hea ja lahke kui ingel; kuidas võib teie süda siis lubada, et teist inimest pekstakse?“

„Jampsid sa, Maieke? Kas ori ilma vitsata võib elada? See on ju neile niisama tarvilik kui igapäevane leib.“

„Kes teile seda on ütelnud?“

„Kõik inimesed.“

„Pai preili, teie olete minust targem ja teil võib õigus olla; siiski palun ma südamest, et te uksehoidja tütre nuhtlemata jätaksite.“

„Oh sina, tuikese hing!“ naeris Adelheid rõõmsalt. „Kes sinu palvetele vastu võib seista? Jäägu ta siis seekord veel karistamata, aga tuleval korral saab ta kahe võrra.“

Adelheidi kõneviis oli nii südamlik ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja magus, et keegi tema südame headuse pärast kahevahel ei võinud olla.

66